Loe: Psalm 139: 23-24
23 Oh Jumal, uuri mind
ja tunne ära mu süda!
Katsu mind läbi
ja tunne ära mu mõtted!
24 Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!
Mõtisklus
Minu arvates on psalm 139 Piibli 150 psalmist esikümnes. Paljud leiavad sellest sügavat lohutust ja julgustust. See on vaieldamatult kõige intiimsem või isiklikum psalm. Võtke minut aega kogu psalmi lugemiseks ja näete ise, miks ma sellised järeldused teen.
Psalm algab sellega, et juhib tähelepanu Jumala eest põgenemise mõttetusele. Me ei saa Tema eest peitu pugeda, kuigi proovime. Prohvet Joona avastas selle tõe raskel teel. Joona puhul kulus hiiglasliku kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd, et õigesse perspektiivi jõuda. Vt Piiblist Joona 1 ja 2. Kui kaua võtab aega, et mõistaksime, kui rumal on Jumala eest põgeneda? Julgen väita, et mõned meist vajuvad merepinnast allapoole, enne kui Psalmi 139 tarkus võimust võtab.
Kuigi psalmist alustab aruteluga Jumala eest peitmise mõttetuse üle, palub ta lõpuks, et Jumal uuriks tema südant. Ta tuleb vabatahtlikult ISSANDA ette ja palub end proovile panna. See nõuab alandlikkust ja julgust – rohkem alandlikkust ja julgust, kui paljud meist suudavad koguda.
Oh Jumal, uuri mindja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! See näib olevat väga lihtne taotlus, kuid selles väites on keerukusi, mis väärivad hoolikat kaalumist.
Kas Jumal peab mu südant uurima? Kas ta peab midagi otsima? Mitte päris. Ta teab juba kõike, mis seal on. Mina olen see, kes ei tea, mis mu enda südames on. Olen see, kes on üllatunud, kui mõni emotsioon vallandub, või reageerin ettearvamatult või irratsionaalselt. Kas ma mõistan oma südant? Kas ma tean, mis seal all varitseb? Minu teadmised on parimal juhul poolikud. Enesemeelitamine ja enesepettuse peened vormid võivad mind pimestada selle suhtes, mis mu südames tegelikult on.
Kui me palume, et Jumal meid uuriks ja proovile paneks, siis me tõesti palume alustada eneseleidmise protsessi. Me paljastame oma hinge Jumalale, et Ta saaks osutada, mis seal on. Siis saame sina ja mina meelt parandada ja anda oma südames varjatud patud Jumala kätte. Ma ei saa usaldada ennast nägema ja tunnistama, mis seal on. Ma vajan Jumala abi. Iseloomult olen varjaja. Jeesus on Suur Otsija. Pidage meeles, et ta tuli kadunuid otsima ja päästma. Vaata Luuka 19:10.
Jeesus on see, kes näeb, kas minus on mõni solvav viis. Tema on Hea Karjane, kes juhatab mind igavesele teele. Kui tunnistan vabalt oma vajadust tema järele, puhastab tema veri mind tumedamatest pattudest. Tõeline vabadus meie jaoks algab paljastamisest – kokkupuutest läbitungiva Jumala prožektoriga.
Minu vastus:
Issand Jumal, sa tunned mu südant. Tead, mis vallandab minu valesid vastuseid. Otsi mind ja näita, mida tuleb muuta ja kuidas neid muudatusi teha. Juhata mind igavesele teele. Aamen.
Sinu kord:
kui hästi sa oma südant tunned? Kuidas saame Jumala ees avatumaks muutuda?
Autor: David Kitz
