Loe: Psalm 32:6-7
6 Sellepärast palugu sind kõik vagad
sel ajal, kui sa oled leitav;
tõepoolest, suurte vete tulv
ei ulatu nende ligi.
7 Sina oled mulle peidupaigaks,
sa hoiad mind õnnetuse eest;
sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega.
Mõtisklus
Selle psalmi eelmises stroofis sai Taavet Jumala hämmastava tammi lõhkumise andestuse. Ta oli just kogenud imelise vabanemise süükoormast. Aga nüüd oma järgmises hingetõmbes on tal meile mõned nõuanded ja siin see on. “Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav.“
Me peame palvetama Jumala poole, kuni Ta on leitav. See tõstatab mõned huvitavad küsimused. Kas Jumal pole mõnikord kättesaadav? Kui Jumalat ei leita, kas ta peidab end? Veelgi enam, kui Jumal end peidab, siis kuhu ta peidab?
Sel hetkel tunnen, et tahaksin püsti hüpata, nagu advokaat, kes esitab kohtuasja ja karjub: “Ma olen vastu! Kõik, mida Taavet meile Jumalast on rääkinud, paneb meid uskuma, et Jumal on alati käepärast. Kas Taavet ei tunnistanud seda varem kahekümne kolmandas psalmis? Ta ütles ISSANDA, oma karjase kohta järgmised sõnad: Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga. Ja nüüd tundub, et Taavet ütleb meile, et on aegu, mil Jumalat pole võimalik leida. Mis see siis on, Taavet? See ei saa olla mõlemat.”
Ah, aga see on mõlemat. See on üks neist suurtest jumalikest paradoksidest. Jumal, kes on lähedal, isegi minu südames, võib olla ka kauge – valgusaastate kaugusel, nii ajas kui ruumis. Meie vahel on tajutav distants, mis võib varieeruda olenevalt minu südameseisundist – olenevalt minu suhetest Jumalaga.
Fakt on see, et me ei näe Jumalat, kuigi näeme kõikjal enda ümber tõendeid Tema kätetööst. Meie lõpmatult keerukad inimkehad ja peenhäälestatud meeled on iseenesest Tema olemasolu tõendid, kuid ometi ei näe me Teda. Ta on varjatud Jumal ja kui me kõnnime Tema kõrval, siis me käime usus, mitte nägemises.
Pühakirjades on meil korduvalt kästud otsida ISSANDAT. Minu arvates on see üsna uudishimulik väljend. Me ei näe Jumalat, kuid meil on käsk Teda otsida, justkui ilmuks Ta ootamatult üle järgmise mäe või järgmise teekäänaku tagant. Järsku, ootamatul viisil võime kohata Jumalat. Psalmid räägivad kohtumisest Jumalaga. Psalm üheksateist algas nii. Järsku hakkasid tähesajud Taavetiga Jumalast rääkima, kuulutades Tema au. Me võime kätte võtta Piibli ja ühtäkki kõneleb see meie sügavaimast vajadusest – hetkevajadusest, ja me teame, et see on Jumala hääl, mille sõna on mõeldud just meile tänapäeval. Isegi selle maailma jumalakartmatud inimesed tunnevad ära, et inimesed kohtuvad Jumalaga. Nad kasutavad väljendeid nagu „Ta leidis Jumala”, et kirjeldada kellegi pöördumist usku Kristusesse. ISSAND kutsub meid mängima kõige hämmastavamat mängu: peida ja otsi koos Jumalaga.
Minu vastus:
ISSAND jumal, ma tahan Sind otsida. Näita ennast mulle täna selles suurejoonelises seikluses nimega elu. Ma tahan Sinuga kohtuda. Ma tahan teada, mida tähendab olla Sinu poolt leitud. Aamen.
Sinu kord:
Kas sul on hiljuti olnud kohtumine Jumalaga? Kas tunned Tema lähedust või kaugust?
Autor: David Kitz
