Loe: Psalm 39:6-13
6 Vaata, sa oled mu elupäevad
pannud kämbla laiuseks,
mu eluiga on kui eimiski sinu ees;
tühi õhk on iga inimene,
kes seisab püsti. Sela.
7 Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene;
nad teevad kära tühja pärast,
nad kuhjavad kokku ega tea,
kes selle saab.
8 Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama?
Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
9 Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest,
ära anna mind jõledate teotada!
10 Ma olen vait ega ava oma suud,
sest sina tegid seda.
11 Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus;
su käe vaenust ma lõpen ära!
12 Kui sa inimesi karistad nuhtlustega
süütegude pärast,
siis pudeneb otsekui koide söödud see,
mis temale on kallis.
Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
13 Issand, kuule mu palvet
ja pane tähele mu kisendamist!
Ära vaiki mu silmavee puhul,
sest ma olen võõras sinu ees ja majaline,
nõnda nagu kõik mu vanemad!
Mõtisklus
Tänane lugemine on Psalmi 39 lõpuosa. Selles psalmis leiame Taaveti vaikses ja mõtisklevas meeleolus. Ta mõtiskleb elu lühiduse ja haua kindluse üle. Eelnevalt postitatud psalmiosas palvetas ta: „Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.”
Miks oleks meie päevade arvu teadmine oluline? Noh, see peaks keskenduma meie käsutuses oleva aja maksimaalsele kasutamisele. Meie päevad siin maa peal ei ole lõpmatud. Meile igaühele on määratud etteantud arv päevi. Psalmis 139, teises Taavetile omistatud psalmis, loeme: „ Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.” (Psalm 139:16).
Meil pole siin maa peal elatud päevade arvu või parimal juhul piiratud kontrolli. Kuid see, kuidas ja kellega me need päevad veedame, jääb meie tõhusa tahte piiridesse. Ma võin murda oma abielutõotused ja oma naise südame või olla talle truu ja oma sõnadele Jumala ees öeldud. Ma võin armastada ja kasvatada oma lapsi jumalakartlikus distsipliinis, võin nad hooletusse jätta või karmi karistuse kaudu võõrandada. Ma võin olla ustav oma Lunastajale või pöörata Temale selja. Need otsused kuuluvad minu tahte ulatusse. Selles elus vastutan oma otsuste eest. Kahtlemata hüüab Taavet sellepärast: „Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale! Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest”
Minu vastus:
ISSAND jumal, ma vajan sinu päästvat abi. Jeesuse lunastava vere kaudu hoia mind oma üleastumiste lõksus ja kontrolli all. Vajan sinu kohalolekut oma elus, et saaksin oma päevadest maksimumi võtta. Sinu kuningriigi reegel laienegu mulle ja minu kaudu teistele. Aamen.
Sinu kord:
kas sa arvad, et elaksid oma elu teisiti, kui teaksid, mitu päeva sul on jäänud? Millised prioriteedid muutuksid?
Autor: David Kitz
