Loe: Psalm 139:7-12
7 Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
8 Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
9 Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,
10 siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.
11 Ja kui ma ütleksin:
„Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!”,
12 siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.
Mõtisklus
Minu üks lemmikmänge lapsepõlves oli peitus. Kui grupp lapsi kokku sai, ei läinud kaua, kui keegi ütles: “Hei, mängime peitust.” Leppisime kokku, kes on otsija, ja peitu me läksime, rõõmsalt mängides, kuni täiskasvanud lõpuks meie lõbu lõpetasid.
Eelistasin olla pigem peitja kui otsija. Aga sina? Tundub, et peitmises on midagi lõbusat, isegi loomulikku. Me peaksime selles head olema. Inimkond on end sellest saatuslikust päevast Eedeni aias varjanud. Mida tegid Aadam ja Eeva esimese asjana pärast tahtlikku Jumalale sõnakuulmatust? Nad peitsid end. Esiteks varjasid nad üksteise eest oma alastust; siis peitsid nad end armastava Looja eest. Sellest ajast peale on inimkond Jumalaga peitust mänginud. Ja jah, meie oleme peitjad.
Me peaksime olema otsijad – Jumala otsijad. Selle asemel avastame end peitmas oma patte ja peitmas oma Jumala ja Päästja eest. Mis täielik rumalus see on? Psalmist väljendab seda reaalsust nii hästi. Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!
Me ei saa end Jumala eest peita. Miks me ei saa, küsite. Sest Ta on kõiketeadev Jumal, kes on kõikjal kohal. See käitumine – see Jumala eest varjamine – pole midagi muud kui meiepoolne sügav rumalus. Miks me üldse proovime sellist võimatut saavutust? Kas oleme süüst ja häbist nii pimestatud, et me ei suuda silmitsi seista Sellega, kellele me peame aru andma? Kuid Suur Arvepidaja on pakkunud ka ravimit meie patu ja sellele järgneva süü ja häbi vastu.
Ravim on Jeesuse veri. Ta on lepitusohver, mis toob meid tagasi osadusse Jumalaga. Temast sai üks meist, et ta saaks meid juhatada nagu eksinud lambad tagasi meie Isa Jumala juurde. Varjata pole vaja. Jeesus ütles endast rääkides: „Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.” (Luuka 19:10).
Minu vastus
ISSAND jumal, sa tunned mind. Sa tead kõiki mu patte, nõrkusi ja puudusi. Ometi sa armastad mind. Toon kõik need asjad Sinu ette. Pese mind puhtaks. Jeesus, sinu valatud veri on minu abinõu. Aamen.
Sinu kord
Kas oled mänginud Jumalaga peitust? Kas on aeg lõpetada peitmine ja hakata otsima?
Autor: David Kitz
