Ps 146:1-5
Halleluuja!
Kiida, mu hing, Issandat!
Ma tahan Issandat kiita oma eluaja!
Ma tahan oma Jumalale mängida,
niikaua kui mind on!
Ärge lootke vürstide peale,
inimlaste peale, kelle käes ei ole abi!
Kui tema vaim välja läheb,
siis ta pöördub tagasi oma mulda;
selsamal päeval kaovad tema kavatsused.
Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal,
kelle lootus on Issanda peale, oma Jumala peale.
MÕTISKLUS
Eelmisel nädalal oli mul meeldiv telefonivestlus oma emaga. Tal oli hea meel teatada, et tema viimane ja viimane kataraktioperatsiooni voor läks väga hästi. Tema nägemine on oluliselt paranenud. Oma järelkontrollist rääkides ütles ta: „Kõige elevil inimene ruumis oli arst. Ta oli elevil, et operatsioon nii hästi läks. Olin vanim patsient, keda ta kunagi opereerinud oli.
Mu ema on üheksakümmend neli, kuid ta ei lase sellisel pisiasjal nagu tema vanus end aeglustada. Lõppude lõpuks on vanus vaid number. Tal on endiselt tihe ajakava ja paljud temast poole vanemad naised töötavad väljas. Kes muu kui mu ema õmbleks igal aastal sada tekki ja annetaks need Luterlikule Maailma Abile?
Kuid ta teab, nagu me kõik teame, et tema elu siin maa peal saab läbi. Me kasutame seda kõige paremini, kui meil on see väärtuslik kingitus. Aeg marsib edasi ja aeg marsib meid lõpuks hauda sama kindlalt kui päike tõuseb homme uuel päeval.
Tänases Psalmi 146 lugemises teeb laulukirjutaja eluaegse kohustuse. Ta kohustub kiitma Issandat. Kiida, mu hing, Issandat! Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on!
See ei ole vähetähtis kohustus. Meid pandi kummardama ja me kõik teeme seda, isegi ateistid meie seas. Mõned kummardavad oma raha; teised kummardavad selle maailma naudinguid. Võib-olla on praeguse ajastu suurim jumal enesejumal. Meie ümber on püstitatud mälestusmärgid isiklikule edevusele. Olen teadlik, et olen mõned neist ise üles seadnud.
Tõeline kiitus ISSANDALE lammutab isiklikud ebajumalad. See kehtestab Tema isanduse meie elude üle. See tunnistab, et Tema kontrollib. Mul on nii vähe jõudu. Ma ei saa valgeid juukseid mustaks muuta, vähemalt mitte selle tegelikus tähenduses. Aga ISSAND teab juuste arvu mu peas ja mu elupäevade arvu. Lõpuks on minu elu Tema kätes. Minu elu siin on ajutine. Sellepärast pean panema oma lootuse ja usalduse Jumalale – igavesele. Laulukirjutaja sõnad vastavad tõele. Õnnis on see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Issanda peale, oma Jumala peale. Ja see õnnistus kehtib ka üheksakümne nelja-aastaste kohta.
Vastus: Issand Jumal, ma tänan ja kiidan Sind elu kingituse eest. Sa oled kummardamist väärt. Ma kohustun sind iga päev kummardama kogu oma ülejäänud elu. Aitäh igavese elu eest Jeesuse kaudu. Aamen.
Sinu kord: kas sa kiidad Issandat kogu oma elu eest? Kas oled valmis selle kohustuse võtma?
Märkus. Mu ema läks 2022. aasta juulis koju oma igavesse koju, kui tema 100. sünnipäevani oli jäänud vähem kui kuus kuud. Kallis on Issanda meelest tema vagade surm (Ps 116:15).
