Loe: Psalm 14
Inimeste jumalatus ja meeletus
1 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Meeletu ütleb oma südames:
„Jumalat ei ole!”
Nad talitavad riivatult ja jõledasti,
ei ole kedagi, kes head teeb.
2 Issand vaatab taevast inimlaste peale,
et näha, kas on mõistlikku,
kedagi, kes otsib Jumalat.
3 Kõik nad on taganenud,
üheskoos on nad läinud raisku;
ei ole kedagi, kes head teeb,
mitte ühtainustki.
4 Kas seda siis ei mõista need,
kes teevad nurjatust,
kes söövad mu rahvast,
nagu süüakse leiba?
Issanda poole nad ei hüüa.
5 Seal valdab neid hirm,
sest Jumal on õigete sugupõlve seas.
6 Viletsa nõu te saadate häbisse,
aga Issand on ta varjupaik.
7 Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist!
Kui Issand oma rahva vangipõlve pöörab,
siis hakkab Jaakob ilutsema,
Iisrael saab rõõmsaks.
Mõtisklus
Ilmselt pole ateism tänapäevane nähtus. Kolm tuhat aastat tagasi, Taaveti ajal, olid inimesed, kes ütlesid oma südames: “Jumalat pole olemas.” Ateismil on pikk ja alatu sugupuu. Ma ütlen alatu, sest nagu Taavet märgib, on loll see, kes ütleb: “Jumalat pole olemas.”
Minu Piiblis on joonealune märkus, mis viitab selles psalmis tõlgitud sõnale, kuna loll tähistab kedagi, kes on moraalselt puudulik. Taavet kirjeldab seda moraalset puudujääki. Ta kasutab sõnu korrumpeerunud ja alatu. Tegelikult puudub igasugune hea. Kuid see pole ainult Taaveti süüdistus mõne eksinud ateisti vastu; see on ISSANDA vaade kogu inimkonnale. Kõik nad on taganenud, üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb, mitte ühtainustki. Uues Testamendis tsiteerib apostel Paulus seda psalmi oma kirjas roomlastele, visandades inimkonna rikutust.
Kas uskmatuse ja inimhinge patuse seisundi vahel on seos? Kas patt sünnitab uskmatust? Selle kohta on palju piibelikke ja anekdootlikke tõendeid. Kui Aadam ja Eeva pattu tegid, pöördusid nad hetkega Jumala otsijatest Jumala vältijate poole. Lisage veel veidi pattu ja see on vaid lühike samm, et Jumala vältijast saaks Jumala eitaja.
Me eitame Jumala olemasolu, et vältida vastutust oma patu eest. Me eeldame rumalalt, et kuna me ei näe Jumalat, ei näe Tema meid ega meie pahategusid. Veelgi parem, miks mitte teeselda, et Jumalat pole olemas? Siis on meil vabadus teha pattu nii palju kui tahame, kartmata Jumala kohtuotsust. See kõlab minu jaoks moraalselt puuduliku arutluskäiguna. Aga loll lollib ainult iseennast.
Minu vastus
Isa, ma tahan sind alati otsida, eriti kui patustan. Just siis vajan sind kõige rohkem. Sinu käes on ravim mu patu vastu – Jeesuse veri. Sa annad mulle andeks ja puhastad mind. Aamen.
Sinu kord
Kas patune käitumine mõjutab või nakatab sinu uskumuse süsteemi? Kuidas varjutab patt meie mõttekäiku?
Autor: David Kitz
