Ps 27:1-3
Issand on mu valgus ja mu pääste,
keda ma peaksin kartma?
Issand on mu elu võimas kaitse,
kelle ees ma peaksin värisema?
Kui kurjategijad tulevad mu kallale mu liha sööma,
mu rõhujad ja mu vaenlased,
siis nad komistavad ja kukuvad.
Kui sõjavägi seab leeri mu vastu, ei karda ma süda;
kui sõda puhkeb mu vastu,
selleski ma loodan tema peale.
MÕTISKLUS
Kas sa kardad pimedust? See võib tunduda üsna tühja küsimusena? Enamik täiskasvanuid on oma hirmust pimeduse ees üle saanud juba ammu, lapsepõlve pimedatel aegadel. Kuid kas oled tõesti oma hirmust pimedate kohtade ees üle saanud?
Tahaksin öelda, et me pole sellest kõige põhilisemast hirmust üle saanud. Oleme õppinud ainult oma hirme varjama ja neid tumedaid tundmatuid süvendeid mugavalt vältima. Meie hirm pimeduse ees on oma olemuselt hirm tundmatu ees. Sinna pimedates tundmatutes piirkondades on peidus terve pataljon varjatud riske – varitsevad pätid –, kes hoiavad meid kodu lähedal, kes hoiavad meid hästi läbimõeldud rajal, hästi tähistatud rajal, riskivabal teel ja väikseima takistusega. Kui tihti julged minna sinna, kus teised pole kunagi käinud? Kas oled ikka kindel, et ei karda pimedust?
Selles psalmis paljastab kartmatu sõdalane Taavet oma võiduka elu saladuse – elu möödus ületamatute takistuste ületamisel. See tähtsusetu, auastmeta karjapoiss võttis hoolimatu enesekindlusega vastu oma aja Koljatitega ja tõusis kogu oma ajaloolise karjääri jooksul iga väljakutsega toime.
Mis oli siis Taaveti edu saladus? See peitub tema valdavas usalduses ISSANDA vastu. Kindlasti ütleks terve mõistus, et kõrvatagused märjad karjapoisid ei sobi kogenud sõdalasele, nagu kõrguv Koljat. Kuid Taavetist õhkub enesekindlust: Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?
Taavet ei kartnud pimedust ega hiiglast ega tema vastu rivistunud vilistite armeed. Ta kartis ainult ISSANDAT. ISSAND oli tema valgus pimedas kohas. ISSAND oli tema pääste igas lahingus ja pääste igas vaenulikus olukorras. Taavet kartis Issandat. Ta kummardus aupakliku aukartusega Tema ees. Ta liitus Issandaga, oma Loojaga. See on ületamatu kombinatsioon.
Vastus: Issand Jeesus, aita mul tõeliselt kindlas usus käia. Liitun sinuga. Sa oled mu valgus ja mu pääste. Aita mul nüüd oma päevale ja tulevikule vastu seista enesekindlusega, mis tuleb sinult, mu Päästja. Aamen.
Sinu kord: kui tihti sa sukeldud tundmatusse? Kas Jumal palub sul astuda sammu usus?
