Loe: Psalm 39:6-14
6 Vaata, sa oled mu elupäevad
pannud kämbla laiuseks,
mu eluiga on kui eimiski sinu ees;
tühi õhk on iga inimene,
kes seisab püsti. Sela.
7 Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene;
nad teevad kära tühja pärast,
nad kuhjavad kokku ega tea,
kes selle saab.
8 Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama?
Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
9 Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest,
ära anna mind jõledate teotada!
10 Ma olen vait ega ava oma suud,
sest sina tegid seda.
11 Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus;
su käe vaenust ma lõpen ära!
12 Kui sa inimesi karistad nuhtlustega
süütegude pärast,
siis pudeneb otsekui koide söödud see,
mis temale on kallis.
Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
13 Issand, kuule mu palvet
ja pane tähele mu kisendamist!
Ära vaiki mu silmavee puhul,
sest ma olen võõras sinu ees ja majaline,
nõnda nagu kõik mu vanemad!
14 Pööra oma pilk minust eemale,
et mu meel saaks rõõmsaks,
enne kui ma lähen ära
ja mind ei ole enam!
Mõtisklus
Tänane lugemine on Psalmi 39 lõpuosa. Selles psalmis leiame Taaveti vaikses ja mõtisklevas meeleolus. Ta mõtiskleb elu lühiduse ja haua kindluse üle. Eelnevalt postitatud psalmiosas palvetas ta: „Näita mulle, Issand, mu elu lõppu ja mu päevade arvu; andke mulle teada, kui üürike mu elu on.”
Miks oleks meie päevade arvu teadmine oluline? Noh, see peaks keskenduma meie käsutuses oleva aja maksimaalsele kasutamisele. Meie päevad siin maa peal ei ole lõpmatud. Meile igaühele on määratud etteantud arv päevi. Psalmis 139, teises Taavetile omistatud psalmis, loeme: „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.” (Psalm 139:16).
Meil pole mitte mingit kontrolli siin maa peal elatud päevade arvule. Kuid see, kuidas ja kellega me need päevad veedame, jääb meie tõhusa tahte piiridesse. Ma võin murda oma abielutõotused ja oma naise südame või olla talle truu ja oma sõnadele, mis Jumala ees öeldud. Ma võin armastada ja kasvatada oma lapsi jumalakartlikus distsipliinis või jätta nad hooletusse või võõrandada nad karmide sõnade või karistusega. Ma võin olla ustav oma Lunastajale või pöörata Temale selja. Need otsused kuuluvad minu tahte ulatusse. Selles ja järgmises elus vastutan oma otsuste eest. Kahtlemata hüüab Taavet sellepärast: „Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale! Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest” (s 8).
Minu vastus
ISSAND jumal, ma vajan sinu päästvat abi. Jeesuse lunastava vere kaudu hoia mind oma üleastumiste lõksus ja kontrolli all. Vajan teie kohalolekut oma elus, et saaksin oma päevadest maksimumi võtta. Teie kuningriigi reegel laienegu mulle ja minu kaudu teistele. Aamen.
Sinu kord
Kas sa arvad, et elaksid oma elu teisiti, kui teaksid, mitu päeva sul on jäänud? Millised prioriteedid muutuksid?
Autor: David Kitz
