Psalm 106: 1-5
Halleluuja!
Tänage Issandat, sest tema on hea,
sest tema heldus kestab igavesti!
Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid
ja kuulutada kõike tema kiitust?
Õndsad on need, kes peavad tema seadusi
ja kes teevad õigust igal ajal.
Mõtle minule, Issand,
su head meelt mööda oma rahva vastu,
tule mind katsuma oma abiga,
et ma näeksin su valitud rahva head põlve
ning rõõmustaksin sinu rahva rõõmuga,
kiitleksin koos sinu pärisosaga!
MÕTISKLUS
Olgem tõe ees. Me kõik tahame elada õnnistatud elu. Me soovime Jumala õnnistust, olenemata sellest, kas me ütleme selle selgelt välja või mitte. Tänases lugemises alustab laulukirjutaja Psalmi 106 kiitusega Issanda poole. Ning siis teeb ta selle avalduse: Õndsad on need, kes peavad tema seadusi ja kes teevad õigust igal ajal.
Tunnistan, et mul on selle väitega probleeme. Olen kindel, et õiglasel tegutsemisel ja õigesti toimimisel on suur õnn. Mul on probleem sõnaga igal ajal. Ma pole alati selline tüüp. Mul oleks palju mugavam, kui salmi saaks lugeda nii: Õndsad on need, kes tegutsevad õiglaselt, kes ‘tavaliselt’ teevad seda, mis on õige. Ma arvan, et suudan saavutada ‘tavaliselt’, kuid ‘igal ajal’ seab lati kõrgemale, kui ma suudan saavutada. Ma tahaksin väikest vingerdamise ruumi, ISSAND.
Näib, et laulukirjutajal oli samasugune veenmine, sest järgmises salmis palub ta ISSANDA armu. Me vajame hädasti ISSANDA soosingut, sest me ei suuda alati saavutada Jumala õiguse ja õigluse kõrget märki. Me jääme alla.
Mõelge laulukirjutaja palvele: Mõtle minule, Issand, su head meelt mööda oma rahva vastu, tule mind katsuma oma abiga, et ma näeksin su valitud rahva head põlve ning rõõmustaksin sinu rahva rõõmuga, kiitleksin koos sinu pärisosaga!
Tegelikult on see kaasamise palve. Laulukirjutaja soovib olla kaasatud kõigi nendega, kes kogevad ISSANDA päästmist ja õnnistamist. Ta tahab olla üks valitutest. Mulle tulevad meelde selle vana evangeeliumi vaimsed sõnad: „Kui pühad marsivad sisse.” Issand, tahan olla nende hulgas, kui pühad marsivad sisse!
Meie puudused või patud välistavad meid, kuid just Jumala arm – Tema soovimatu soositus – hõlmab meid. See on alati olnud nii. Me oleme inimesed – rahvas – kes vajab Jumala soosingut. Meie pingutused ja head kavatsused jäävad tegemata. Peame lootma Jumala soosingut. Ta on tõeline õnnistuse allikas.
Vastus: Isa Jumal, ma kutsun Sind. Vaata mind soosinguga. Ma tean, et ma jään Sinu standardile alla. Vajan Su halastust. Ma sõltun Sinust. Ma tean, et minu pingutused on puudulikud. Ma loodan Sinu armule. Aamen.
Sinu kord: kas oled alati, tavaliselt või mõnikord selline inimene, kes teeb asju õigesti?
