Loe: Psalm 44:18-27
18 See kõik on tulnud meie peale,
ehkki me ei ole sind unustanud
ega sinu lepingut rikkunud.
19 Meie süda ei ole sinust loobunud
ega meie sammud kõrvale kaldunud sinu teerajalt,
20 et sa meid nii oled maha rõhunud šaakalite asupaigas
ning oled meid katnud surmavarjuga.
21 Kui me oleksime unustanud oma Jumala nime
ning laotanud oma käed võõra jumala poole,
22 eks Jumal oleks märganud seda?
Sest tema tunneb ju südame saladusi.
23 Ei, sinu pärast tapetakse meid kogu päev,
meid arvatakse tapalambaiks.
24 Virgu, Issand! Miks sa magad?
Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt!
25 Miks sa peidad oma palge
ja unustad meie viletsuse ja meie häda?
26 Meie hing on painutatud põrmu,
meie ihu on kinni maa küljes.
27 Tõuse meile appi
ja lunasta meid oma helduse pärast!
Mõtisklus
Nagu eelnevalt märgitud, algab Psalm 44 väga positiivselt, kuna psalmist meenutab ISSANDA headust ja suuri võite, mille Iisrael on ISSANDA abiga saavutanud. Kuid see pole praegune reaalsus. Praegune reaalsus on täis lüüasaamist, surma ja hävingut. Laulukirjutaja liigub mineviku võitude üle rõõmustamisest tänapäevaste katsumuste üle hädaldamisele. Kuulake tema ahastuse sõnu: “Ei, sinu pärast tapetakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks”.
Mida sa teed keset lüüasaamist? Kas teed julge näo ja teeskled, et kõik läheb hästi? Võib mõnikord juhtuda, et julge näo tegemine on õigustatud, isegi vajalik – aga sisimas, oleme oma mõtetega üksi, kahtleme, miks Jumal lubab selliseid asju. Miks lubab Jumal lastel surra? Miks peab Ta lubama looduskatastroofil nagu maavärin nõuda lugematul hulgal süütuid inimelusid? Miks lubab Ta pandeemial aasta-aastalt möllata? Tavaliselt ei kaasne nende elu raputavate asjadega pai tegevad vastuseid. Oleme jäänud leina ja hämmelduse seisundisse.
Sageli näevad usklikud selliseid sündmusi kui kättemaksu püha Jumala vastu tehtud pattude eest. Kuid pange tähele psalmisti kaebust: “See kõik on tulnud meie peale, ehkki me ei ole sind unustanud ega sinu lepingut rikkunud. Meie süda ei ole sinust loobunud ega meie sammud kõrvale kaldunud sinu teerajalt”
Julm tõde on see, et heade inimestega juhtub halbu asju. Mõnikord langevad kristlased Liibüa rannas märtrisurma. Mõnikord ümbritseb meid igalt poolt julm haigus ja kõrval pole pääsu surma ja taevaukse poole. Mõnikord ei saa me muud teha, kui valada oma kaebused vankumatu Jumala armastuse ette.
Minu vastus:
ISSAND jumal, kui elu on raske, aita mul meeles pidada, et oma kaebused ja kannatused sinuni tuua. Sa oled suurem kui ükski piin või lein, millega ma silmitsi võin seista. Ma hüüan sind, mu Päästja ja mu Jumal. Aamen.
Sinu kord:
Kas sulle tundub, et Jumal on sinu suhtes ebaõiglane? Kuidas oled vastanud?
Autor: David Kitz
