Ps 103: 1-6
Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on,
tema püha nimel!
Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!
Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema parandab kõik su tõved.
Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja
halastusega nagu pärjaga.
Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal.
Issand teeb õigust ja mõistab õiglast kohut kõigile,
kellele liiga tehakse.
MÕTISKLUS
Psalm 103 algab sellega, et Taavet kutsub oma hinge Issandat kiitma. Paljud peavad kiitust ja kummardamist puhtalt katartiliseks vastuseks Jumala ilmsele headusele. Meiega juhtub midagi head. Ootamatult saame postiga tuhandedollarise tšeki. Täiesti loomulikult on meie vastus Jumala kiitus.
Paljude inimeste jaoks ei tule Jumala kiitmine kunagi loomulikult, katartilisest tasemest. Kui Jumal ei õnnista, pole ka kiitust oodata. Meie kiitus ISSANDALE muutub või jääb lihtsalt asjaoludest sõltuvaks. Taaveti puhul see aga nii ei olnud. Tema kiitus ulatus kaugemale lihtsast katartilisest. Ta õpetas oma hinge Issandat kiitma igas olukorras. Tõeline piibellik ülistus ja kummardamine on lõppude lõpuks vaimne harjutus, distsipliin, milles me kasvame, nii nagu me kasvame palve distsipliinis.
ISSAND, meie kiituse objekt, ei muutu koos meie oludega. Ta on igavesti sama. Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti (Hb 13:8)! Ta on püsiv, seetõttu peaks meie kiitus ja kummardamine olema pidev, ilmastikutingimustest, maailma sündmustest, börsi keerdkäikudest, meie tujukõikumistest ega isiklikust olukorrast mõjutamata.
Muidugi on see kiituse püsivus midagi, mille vastu loomulik inimene lihtsalt mässab. Meie maailm peab olema õige, et saaksime Jumalat õigesti kiita, või nii me arutleme. Ainus probleem selle loogikaga on see, et maailm pole pärast pattulangemist kunagi õige olnud. Surm, haigused, sõda ja viletsus on Aadama laste peale sadanud sellest ajast, kui meie seas juurdus tahtlik sõnakuulmatus Jumalale. Ja see on üks ilmateade kogu inimkonna jaoks, mis ei muutu – enne Kristuse naasmist.
Kui ootame täiuslikku maailma, enne kui tõstame oma hääle Jumala kiitmiseks, ei kiida me Teda kunagi. Tegelikult, kui meie pilgud on suunatud maailmale või iseendale, on alati põhjust meie kiitmisest keelduda. Kuid kogu kiituse ja kummardamise eesmärk on tõsta meie silmi. Meil on hädasti vaja oma pilgud endalt, maailmast ja Jumalale, meie Loojale, pöörata.
Vastus: Isa jumal, ma tõesti tahan õppida sind igas olukorras kiitma. Oled alati hea, armastav ja kiitust väärt. Koos Taavetiga kuulutan mina: “Kiida, mu hing, Issandat!” Aamen.
Sinu kord: kas olete õppinud Jumalat kiitma isegi sellistel rasketel aegadel nagu pandeemia? Kas olete Jumalaga lähedasemaks saanud või on teie suhe kannatanud?
