Author: johndanielkelly

Loe: Psalm 143:1-6

Patukahetsuse palve
_¹ Taaveti laul.
Issand, kuule mu palvet,
pane tähele mu anumist!
Oma ustavuses vasta mulle,
oma õiguses!
² Ja ära mine kohtusse
oma sulasega,
sest ükski elav inimene
ei ole õige sinu palge ees!
³ Sest vaenlane jälitab mu hinge,
ta rõhub maha mu elu,
ta paneb mind istuma pimedusse
nagu need, kes on ammugi surnud.
⁴ Mu vaim nõrkeb mu sees
ja mu süda tunneb jubedust mu rinnus.
⁵ Ma meenutan muistseid päevi,
ma mõtisklen kõigist su tegudest,
ma mõlgutan meeles su kätetöid.
⁶ Ma laotan oma käed laiali sinu poole,
mu hing himustab su järele nagu janunev maa.
Sela.

Mõtisklus

Oma parimal päeval vajan ma Jumala halastust. Minu halvimal päeval on minu vajadus kõrvalise abi ja halastuse järele kõigile nähtav. Tõepoolest, minu vajadus ISSANDA halastuse järele ei lõpe kunagi. Liiga sageli hüüame me Jumala poole vaid siis, kui meil on vajadusi või tajume raskusi. Tegelikult on meie vajadus Jumala abi ja halastuse järele pidev.

Siin psalmis 143 Taavet, nagu ta seda sageli teeb, kutsub Jumala halastust. Taaveti armupalve kordub paljudes psalmides. Miks see nii on? Kas võib juhtuda, et ta vajab pidevalt Jumala toetavat tuge ja halastust? Järgmisest palvest näeme, miks Taavet korduvalt Jumala halastust palub: Ja ära mine kohtusse oma sulasega, sest ükski elav inimene ei ole õige sinu palge ees!

Taavet mõistis, et tema sees ei olnud õigust. See on lähtepunkt elu muutvale suhtele Jumalaga. Vastupidiselt suurele osale kaasaegsest psühholoogiast ja religioonifilosoofiast pole meil kõik korras. Meil on moonutatud olemus, mis kaldub pattu tegema. Jumala vastu mässamine pakub rõõmu. Püha Paulus kirjeldab seda inimlikku seisundit nende sõnadega. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. (Rm 7:18).

Prohvet Jesaja kirjeldas seda universaalset inimlikku seisundit sel viisil. Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul. (Jesaja 64:5).

Kas ma vajan Jumala halastust? Jah, tuhat korda jah!

Minu vastus

Issand Jumal, ma vajan sinu õigust. Minu enda õigus on uhkusega rikutud. Tunnistan vabalt, et vajan Päästjat. Sa oled minu pidev abi. Mu hing himustab su järele nagu janunev maa. Aamen.

Sinu kord

Kas sa oled teadlik oma pidevast vajadusest Jumala halastuse järele? Kas sa kutsud Teda?

Autor: David Kitz

Loe: Psalm 142:5-8

⁵ Vaata paremale poole ja näe,
et mul ei ole, kes mind tunneks.
Pelgupaik on mu eest hävinud,
ükski ei hooli mu hingest.
⁶ Ma kisendan sinu poole, Issand!
Ma ütlen:
Sina oled mu pelgupaik,
mu osa elavate maal!
⁷ Pane tähele mu halisemist,
sest ma olen väga nõder!
Vabasta mind mu tagaajajate käest,
sest nad on minust tugevamad!
⁸ Vii välja mu hing vangist
tänama sinu nime!
Õiged käivad mu ümber,
kui sina mulle head teed.

Mõtisklus

Kuigi olen vange külastanud, pole mind kunagi vangistatud, vähemalt mitte klassikalise vangistuse mõistes. Kuid selle sõna laiemas tähenduses oleme me kõik olnud vanglates – mõistuse vanglates. Mõned meist on ebaproduktiivsete harjumuste vangid või kurnavate suhete vangid, mis takistavad isiklikku kasvu ja eneseteostust. Vanglaid on mitmel kujul. Mõned neist on maskeeritud isikliku vabaduse paikadeks, kuid liiga sageli võib vabalt valitud asi muutuda julmaks orjaisandaks.

Kui Taavet selle psalmi sõnu palvetas, ei olnud ta vanglas. Ta oli piiratud koopasse või koopa vahetusse piirkonda, kuna ta põgenes kuningas Sauli eest, kes üritas teda tappa. Ta esitab selle palve: Pane tähele mu halisemist,sest ma olen väga nõder! Vabasta mind mu tagaajajate käest, sest nad on minust tugevmad! Vii välja mu hing vangisttänama sinu nime!

Kas sa oled vanglas? Kas avastamishirm paneb sind lukku? Kas oled harjumuste, sõltuvuste või mõttemallide lõksus, mis on sinu jaoks liiga tugevad?

Taavet oli nõrgas ja haavatavas olukorras. Tema isikliku vaenlase Sauli poolel oli terve armee. Taavet oli teist korda elus olukorras, mida me nimetame klassikaliseks Taaveti ja Koljati olukorraks. Ta oli vähemuses ja igasugune eelis kuulus ta vastasele.

Sellistes ebasoodsates tingimustes vajame Jumalat enda poolele. Vajame taeva ressursse, et kallutataks skaala meie kasuks. Täpselt nii juhtus Taaveti puhul. ISSAND korraldas olukordi, mis andsid Taavetile kõik eelised. Taavet päästis Sauli elu kahel korral. Täieliku ülevaate saamiseks lugege 1 Saamueli 24 ja 26.

Taavet lõpetab selle psalmi kinnitusega oma usust Jumalasse. Vii välja mu hing vangist tänama sinu nime! Õiged käivad mu ümber, kui sina mulle head teed. Siis kogunevad õiged minu juurde teie headuse pärast minu vastu. Täpselt nii juhtuski. Kui ISSAND Taaveti vanglast vabastas, võtsid õiged mehed teadmiseks ja kogunesid Taaveti ümber oma juhina, sest nad nägid, et ISSAND oli temaga.

Minu vastus

ISSAND Jumal, vabasta mind negatiivsetest harjumustest ja mõttemallidest, mis mind vangistavad. Aita mul neid ükshaaval tuvastada ja seejärel Jeesuse väes nende üle võitu saada. Aamen.

Sinu kord

Kas suudad tuvastada harjumusi või mõttemustreid, mis kahjustavad sinu suhteid teistega? Palve ja kiitus on taevased muutused. Kas kasutad neid olemasolevaid ressursse?

Autor: David Kitz

Loe: Psalm 139:7-12

⁷ Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
⁸ Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
⁹ Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,
¹⁰ siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.
¹¹ Ja kui ma ütleksin:
„Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!”,
¹² siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.

Mõtisklus

Minu üks lemmikmänge lapsepõlves oli peitus. Kui grupp lapsi kokku sai, ei läinud kaua, kui keegi ütles: “Hei, mängime peitust.” Leppisime kokku, kes on otsija, ja peitu me läksime, rõõmsalt mängides, kuni täiskasvanud lõpuks meie lõbu lõpetasid.

Eelistasin olla pigem peitja kui otsija. Aga sina? Tundub, et peitmises on midagi lõbusat, isegi loomulikku. Me peaksime selles head olema. Inimkond on end sellest saatuslikust päevast Eedeni aias varjanud. Mida tegid Aadam ja Eeva esimese asjana pärast tahtlikku Jumalale sõnakuulmatust? Nad peitsid end. Esiteks varjasid nad üksteise eest oma alastust; siis peitsid nad end armastava Looja eest. Sellest ajast peale on inimkond Jumalaga peitust mänginud. Ja jah, meie oleme peitjad.

Me peaksime olema otsijad – Jumala otsijad. Selle asemel avastame end peitmas oma patte ja peitmas oma Jumala ja Päästja eest. Mis täielik rumalus see on? Psalmist väljendab seda reaalsust nii hästi. Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!

Me ei saa end Jumala eest peita. Miks me ei saa, küsite. Sest Ta on kõiketeadev Jumal, kes on kõikjal kohal. See käitumine – see Jumala eest varjamine – pole midagi muud kui meiepoolne sügav rumalus. Miks me üldse proovime sellist võimatut saavutust? Kas oleme süüst ja häbist nii pimestatud, et me ei suuda silmitsi seista Sellega, kellele me peame aru andma? Kuid Suur Arvepidaja on pakkunud ka ravimit meie patu ja sellele järgneva süü ja häbi vastu.

Ravim on Jeesuse veri. Ta on lepitusohver, mis toob meid tagasi osadusse Jumalaga. Temast sai üks meist, et ta saaks meid juhatada nagu eksinud lambad tagasi meie Isa Jumala juurde. Varjata pole vaja. Jeesus ütles endast rääkides: „Sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.” (Luuka 19:10).

Minu vastus

ISSAND jumal, sa tunned mind. Sa tead kõiki mu patte, nõrkusi ja puudusi. Ometi sa armastad mind. Toon kõik need asjad Sinu ette. Pese mind puhtaks. Jeesus, sinu valatud veri on minu abinõu. Aamen.

Sinu kord

Kas oled mänginud Jumalaga peitust? Kas on aeg lõpetada peitmine ja hakata otsima?

Autor: David Kitz

Loe: Psalm 139:19-21

¹⁹ Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad!
Ja et minust taganeksid verevalajad,
²⁰ kes sinust räägivad salalikult,
kes silmakirjaks tõstavad häält,
need sinu vaenlased!
²¹ Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand,
ei peaks vihkama,
ja kas ei peaks mulle olema tülkad need,
kes tõusevad sinu vastu?

Mõtisklus

Nii palju kui ma armastan Piibli psalme, on mõned psalmid või psalmides salmid, mille tahaksin lihtsalt vahele jätta. Soovin, et neid seal poleks. Tänane lugemine psalmist 139 on suurepärane näide. Autori sõnad on täis mürki. Miks need üldse Piiblis on? (Palun kannatage koos minuga.)

Sellised lõigud nagu tänane lugemine on eriti murettekitavad Jeesuse õpetuse valguses Uues Testamendis. Oma suures mäejutluses andis ta meile selle õpetuse: “Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!” (Matteuse 5:43-45).

Tänase psalmi 139 lugemise ja Jeesuse sõnade ühitamine paneb mu pea valutama. Jeesus kutsub meid järgima uskumatult kõrget standardit – Jumala standardit. Jumal näitab lahkust ja armastust isegi ülekohtuste vastu. Nad, nagu meie, saavad nii päikest kui ka vihma. Olgem ausad, kui keegi mulle haiget teeb, on minu vaikepositsioon talle haiget tagasi teha. See on inimese loomulik reaktsioon. Nii on see olnud algusest peale ja maailm on täis püsivaid arme – sellest tulenevaid põlvkondadevahelisi arme. Haavatud inimesed on olnud hõivatud teistele haavatutele haiget tegemisega, kuna vihkamine põhineb vihkamisel kodus, tööl ja rahvusvaheliselt.

Kuid Jeesus tuli selle söövitava tsükli katkestama. Ta palub meil sellele valule – sellele kergele – sellele vigastusele armastusega vastu astuda. Nüüd on see tõeliselt revolutsiooniline. See on vastuhakk vihkamise jätkumise vastu, mis on mürgitanud inimsuhteid meie riigis ja maailmas. Kas keegi on andnud endast välja, et sulle haiget teha? Maksa kätte armastuse teoga. Seda ütleb Jeesus.

Kas see on raske? Absoluutselt. Palju lihtsam on vastata nagu tänase Psalmi 139. lugemise autor. Miks on siis see osa Psalmist 139 Piiblis? Võib-olla tuleks see redigeerida – mustaks muuta nagu salajane valitsuse toimik.

Psalm 139, nagu kõik psalmid, sai alguse kellegi isiklikust palvest – tema isiklikust suhtlusest Jumalaga. Nad puistavad oma südant Jumala ees. See on süda, mida teised on haavanud. Kas nad peaksid need tunded pudelisse tõmbama ega neid kunagi Jumalale väljendama? Muidugi mitte. Peame oma valu Jumalale välja valama. Tema üksi suudab haavatud südant ravida ja muuta.

Minu vastus

ISSAND Jumal, sa tead kõiki mu valusid. Toon need Sinu ette. Vala oma armastust minusse, et ma saaksin armastada oma vaenlasi. Näita mulle edasist teed. Jeesus, sa andestasid isegi neile, kes su tapsid. Aamen.

Sinu kord

Kas oled muutnud oma vaikepositsiooni vihkamisest armastuseks? Kuidas saame arendada südamest armastavat suhtumist teistesse?

Autor: David Kitz

Loe Psalm 138:6-8

Sest Issand on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära.
Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind.
Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti! Ära jäta maha oma kätetööd

MÕTISKLUS

Mahajäetud majas on midagi traagilist. Tühjal majal on puudu hing. See loodi selleks, et selles oleksid hinged – inimesed –, nii et elu puudumine kutsub minus esile kurbuse. Ühel hetkel elasid selles majas lootused ja unistused. See oli mugavuse ja armastuse koht – pelgupaik looduse elementide eest. Võib-olla kajas see mängivate laste häältest, kuid nüüd on see tühi ja igav. 

Minu arvates on üllatav, kui kiiresti kodu või kogukond pärast mahajätmist halveneb. Kas oled vaadanud videoid või kummitavaid pilte mahajäetud kogukondadest Tšernobõli ja Fukushima tuumajaamade ümber? Mõne lühikese aastaga on kõik inimeste ehitatud täiesti võsastunud ning hakkab lagunema ja mädanema. 

Tänase lugemise juurde pöördudes näeme, et Taavet lõpetab selle psalmi nii usutunnistuse kui ka palvega:”Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti! Ära jäta maha oma kätetööd!”

Taavet elab usalduses, et ISSAND on temaga ja mõistab tema õigust – on tema poolel elulahingutes. Kuid ta lisab selle petitsiooni- “Ära jäta maha oma kätetööd!”

Mis juhtub, kui Jumal meid hülgab? Ma kardan seda mõtet. Kui ISSAND ei ela enam meie seas, hakkab meie elu – meie vaimne elu – halvenema nagu mahajäetud maja tuumatsoonis. Fukushima ümbruses on võimust võtnud metssead. Kuna neile pole kedagi vastu seismas, siis on nad laastanud maapiirkonnad ja kolinud mahajäetud linnadesse. 

Kas ISSAND jätab meid maha? Selle juhtumiseks on vähe võimalusi. Palju suurem mure on see, et me hülgame ISSANDA. Olen omal nahal olnud tunnistajaks hävingule, mis siis juhtub. Kui inimesed, kes vastavad evangeeliumile, pööravad oma Päästjale selja, sarnaneb tulemus aja jooksul looduse laastamistööga mahajäetud kodus. 

Peame neid sõnu meelde tuletama:”Sest Issand on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära. Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind!”

VASTUS

ISSAND Jumal, ma tahan, et sa oleksid minu südames ja mõistuses täielikult. Näita mulle oma lahkust. Minu ihu on Sinu Püha Vaimu tempel. Ela minus ja minu kaudu, Issand Jeesus. Aamen.

SINU KORD

Kuidas suhtud mahajäetud majadesse? Kas sinu sisemine mees (naine) on Jumala poolt hõivatud?

Autor: David Kitz

Loe psalm 136:17-26

teda, kes lõi surnuks vägevad kuningad, sest tema heldus kestab igavesti;
ja lõi maha suurtsugu kuningad, sest tema heldus kestab igavesti,
Siihoni, emorlaste kuninga,sest tema heldus kestab igavesti,
ja Oogi, Baasani kuninga, sest tema heldus kestab igavesti,
ja andis nende maa pärisosaks, sest tema heldus kestab igavesti,
pärisosaks oma sulasele Iisraelile, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes meid meelde tuletas meie alanduses, sest tema heldus kestab igavesti,
ja vabastas meid meie vaenlaste käest, sest tema heldus kestab igavesti;
teda, kes annab kõigele lihale roa, sest tema heldus kestab igavesti!
Tänage taeva Jumalat, sest tema heldus kestab igavesti!

MÕTISKLUS

Viimastel kuudel olen liikunud väljakujunenud koguduses käimisest uude koguduse rajamisse. Muutus on olnud mitmes mõttes värskendav. Sellel uuel kirikul on selge fookus meie linnas eksinuteni jõudmisele, eriti nendeni, kes on sõltuvuste lõksus. Peaaegu iga nädal ilmub uusi pöördunuid, et usaldada Kristust. Kirik ise on ülemineku koht, sest surmavad harjumused murtakse ja Jeesuse tervendav jõud rakendatakse pikka aega mädanevatele sisemistele haavadele.

Kuidas on see seotud meie lugemisega Psalmist 136? Iisraeli kirjelduses teeb psalmist järgmise väite:” teda, kes meid meelde tuletas meie alanduses…ja vabastas meid meie vaenlaste käest”

Me teenime Jumalat, kes päästab meid meie madalaimas kohas, meie madalas seisus. Oma rumalas uhkuses ei pöörduks me kunagi Jumala poole. Aga kui jõuame põhja – kui pole teed edasi, vaid üles –, siis pöördume Issanda poole. Vaata, Kristus on kannatlikult oodanud, et me oma vajadust tunnistaksime. Kuid Jeesus ei päästa uhkeid. Ta ei päästa neid, kes ei näe päästmise vajadust. Ta jõuab ainult alandlikeni – nendeni, kes tunnistavad, et vajavad tõstmist august, millesse nad sattusid.

Kahjuks on palju neid, kes istuvad ilusates kirikutes, kes pole kunagi oma madalat vara avastanud. Tegelikult on neist saanud selle varjamise eksperdid. Meil kõigil on salajane patusõltuvus. Isegi püha Paulus kirjutas,” Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.” (Roomlastele 7:19) Ainus, kes suudab meid ümber pöörata, on Jeesus, meie Päästja.  Vaata Roomlastele 7:25.

VASTUS

Isa Jumal, ma tunnistan, et vajan Jeesust, sinu Poega, mu Päästjat. Tema armastus kestab igavesti. Aamen.

SINU KORD

Miks me pigem peidame oma patte kui tunnistame neid? Kas uhkus hoiab sind tagasi?

Autor: David Kitz

Loe: Psalm 136:10-16

_¹⁰ teda, kes lõi surnuks Egiptuse esmasündinud,
sest tema heldus kestab igavesti;
¹¹ ja tõi Iisraeli nende keskelt välja,
sest tema heldus kestab igavesti;
¹² vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega,
sest tema heldus kestab igavesti;
¹³ teda, kes lõhestas Kõrkjamere kaheks,
sest tema heldus kestab igavesti;
¹⁴ ja laskis Iisraeli minna sealt läbi,
sest tema heldus kestab igavesti;
¹⁵ ja puistas vaarao ja tema väe Kõrkjamerre,
sest tema heldus kestab igavesti;
¹⁶ teda, kes juhtis oma rahvast kõrbes,
sest tema heldus kestab igavesti;

Mõtisklus

Laulukirjutaja reageerimisharjumuse tõttu algab tänane lugemine Psalmist 136 mittetäieliku lausega. Eilse lugemisega kombineerituna kõlab täislause: Tänage isandate Isandat, kes lõi surnuks Egiptuse esmasündinud, ja tõi Iisraeli nende keskelt välja, vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega.

Kui eilne lugemine Psalmist 136 tähistab Jumala loomise imesid, siis tänane lugemine tähistab Jumala Iisraeli lunastuse imesid. ISSAND vabastas Iisraeli vangistatud hinged Egiptuse raskest tööst ja orjusest. Kuigi egiptlaste vanim laps hukkus, pääsesid heebrea lapsed surmainglist, sest nende kodu uksepiitadele kanti paasatalle verd. Vaata 2. Moosese raamatu 12. peatükki.

Süngel paasapüha tähistamisel 2000 aastat tagasi kannatas ja suri Jeesus ristil meie Paasatallena. Kui me usume tema ohvriverre, säästetakse ka meid surmast. Jeesus maitses meie eest surma, et saaksime koos temaga igavesti elada. Usklikena võime neist sõnadest rõõmu tunda ja lohutust ammutada. „ Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! (1. Korintlastele 15:55-57).

Kristuse vere läbi murtakse Saatana vägi ja meid viiakse Jumala Poja meelevalda. Tema kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki, kelles meil on lunastus, pattude andeksandmine. (Koloslastele 1:13-14).

Kindlasti on meil lunastatud Jumala lastena – Jumala Poja poolt isiklikult lunastatud lastena – see tunnistus: Tema armastus kestab igavesti.

Minu vastus

Isa Jumal, ma tänan sind, et lunastasid mind Jeesuse püha verega. Mind on sinu perre adopteeritud. Sa oled mu taevane Isa. Ma ei saa sind kunagi piisavalt tänada. Aamen.

Sinu kord

Kas sa elad uues kuningriigis, uue kuninga – kuningas Jeesuse – alluvuses? Kas sinu taevane kodakondsus on teistele ilmne?

Autor: David Kitz

Loe: Psalm 136:1-9

Jumala igavese helduse kiitus
¹ Tänage Issandat, sest tema on hea,
sest tema heldus kestab igavesti!
² Tänage jumalate Jumalat,
sest tema heldus kestab igavesti!
³ Tänage isandate Isandat,
sest tema heldus kestab igavesti;
⁴ teda, kes üksi teeb suuri imetegusid,
sest tema heldus kestab igavesti;
⁵ teda, kes arukusega on teinud taeva,
sest tema heldus kestab igavesti;
⁶ teda, kes on laotanud maa üle vee,
sest tema heldus kestab igavesti;
⁷ teda, kes on teinud suured valgused,
sest tema heldus kestab igavesti;
⁸ – päikese pannud valitsema päevaajal,
sest tema heldus kestab igavesti;
⁹ – kuu ja tähed valitsema öösel,
sest tema heldus kestab igavesti;

Mõtisklus

Siin on mõned selged faktid minu kohta. Ma armastan loodust. Naudin kõiki nelja aastaaega. Mulle meeldib kodust välja tulla ja metsas matkata või jalgrattaga mööda loodusradasid sõita. Mind paelub metsloomad, kellega neil ekskursioonidel kokku puutun. Mulle meeldib istutada kevadel tagaaeda ja koristada sealt suve ja sügise jooksul saaki. Tunnen, et olen maa ja selle aastaaegadega seotud.

Minu armastus Jumala loodu vastu toetab minu armastust Jumala vastu. Jumal, kes lõi nii kauni imedega täidetud maailma, peab olema tõeliselt vinge – mõõtmatult vinge –, sest tema loodud universum on mõõtmatult vinge.

Psalm 136 ülistab selle vinge piiritu Jumala voorusi. Tema heldus kestab igavesti. Laulukirjutaja selgitab ISSANDA headust kokku kahekümne kuue salmi jooksul. Tema rahvas vastab vastuseks: “Tema heldus kestab igavesti.“

Tänane lugemine paneb aluse meie Jumala ülistusele. See alus toetub Jumala loomingu imele. Me peame Jumalat tänama, sest Tema üksi teeb suuri imetegusid. Oma arukusega on teinud taeva ja laotanud maa üle vee.

Kas päeva jooksul on hetki, mil tänate Jumalat Tema loomingu imede eest? Linnakeskkonnas, inimese loodud keskkonnas, võime kaotada kontakti looduse ja oma Loojaga. Kui see juhtub, kaotame midagi väärtuslikku – midagi meie heaolu jaoks üliolulist.

Minu vastus

ISSAND Jumal, aita mul iga päev hinnata sinu loomingu imet. Anna mulle võimalus näha selle ilu, sest see peegeldab sinu suurepärasest iseloomu. Aamen.

Sinu kord

Kas sa naudid loodust? Kuidas saab looduse hindamine väljenduda armastuses Jumala vastu?

Autor: David Kitz

Loe Psalm 130:1-4

Hüüd patusügavusest
Palveteekonna laul. Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!
Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!
Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?
Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.

MÕTISKLUS

Psalm 130 on suurepärane näide psalmist, mis toob meid Jumala osaduse privaatsesse sisemisse pühamusse. Siin on portree langenud mehest – mehest, kes põlvitab oma Looja, igavese Tema ees. Kuula teda, kui ta piineldes palvetab: ”Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!”

Selle psalmi algusread jätavad juhtunu suhtes vähe kahtlust. Psalmist on ebaõnnestunud; ta on mööda pannud. Ta on järjekordselt üle astunud. Nendes sõnades peegeldub meeletu vaimuvaesus – vaesus, mis paneb meid peaaegu lömitama. 

Me ei tea, milline patt või pattude nimekiri on toonud psalmisti sellesse armetusse olukorda. Üleastumine jäetakse märkimata. Kas see oli viha, pahatahtlikkus või ohjeldamatu iha? Kas see oli uhkus, ahnus või tahtlik ebaausus? Kas see oli mõistuse, keele, tegevuse või tegevusetuse üleastumine? Jumal teab.

Olen alati mõnevõrra skeptiline nende suhtes, kes väidavad, et nad ei suuda kunagi seda või teist pattu teha. Ma arvan, et me mõistame harva omaenda südame rikutust. Tõmmatud valedesse olukordadesse, valesse keskkonda, vale eakaaslaste rühmaga, kes oskab mõõta sügavust, kuhu mehed ja naised vajuvad? Ma suudan samastuda psalmistiga. Olen lisanud omaenda sõnnikuhunniku selle maailma moraalse mustuse hunnikusse. Ka mina olen leidnud end psalmisti positsioonist, nuttes neid sõnu, “Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!”

Kuid vaatamata minu ebaõnnestumistele ja moraalsele vaesusele on see suur Jumal – see pühaduse Jumal – ligipääsetav. Ta on halastuse Jumal. Laulik tuletab nende sõnadega endale ja ISSANDALE meelde Tema armulist olemust:” Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks? Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.”

Vajan iga päev meeldetuletusi Jumala andestusest ja halastusest. Jumal, moraaliarvestaja, on ka andestuse ISSAND. Keegi ei anna andeks paremini kui Jumal. Kui me oma patud tunnistame, hävitab Ta patu protokolli.

Milline raamatupidaja seda teeb?

VASTUS

Isa Jumal, ma tänan sind andestuse eest. Olen sind mitu korda alt vedanud, aga sa oled rikas halastusest. Sa oled kannatlik Jumal. Tänan Sind, et hävitasid minu pattude registri. Tänan Sind Jeesuse valatud vere eest, et saaksin olla puhtaks pestud. Aamen.

SINU KORD

Kas oled olnud süüdi oma pattude registri väljakaevamises- patud, mis on andeks antud? Mida sa teed, et meelde tuletada Jumala halastust ja andestust?

Autor: David Kitz

Loe Psalm 128

Palveteekonna laul. Õnnis on igaüks, kes kardab Issandat, kes käib tema teedel.
Sa sööd siis oma käte vaevast, sa oled õnnis ja su käsi käib hästi.
Su naine on nagu viljakas viinapuu su maja nurgas; su pojad on nagu õlipuu võsud su laua ümber.
Vaata, nõnda õnnistatakse tõesti meest, kes kardab Issandat!
Issand õnnistagu sind Siionist ja saagu sa näha Jeruusalemma head põlve kogu oma eluaja!
Ja saagu sa näha oma laste lapsi! Rahu Iisraelile!

MÕTISKLUS

Täna hommikul helistas mulle ootamatult mu poeg. “Kas me saame täna koos lõunat süüa?” küsis ta. 

Muidugi,” vastasin kõhklemata. Kes saab sellisele palvele eitavalt vastata? Me läksime pitsakohta lõunat sööma. Me nautisime rahulikku vestlust. Meie arutelu ei olnud kiireloomuline. Ta jagas mõningaid väiksemaid tööpettumusi ja mina tegin sama. See oli lihtsalt isa ja poeg, kes nautisid teineteise seltskonda, vestlesid veidi sporditeemal ja arutasid kõike, mis pähe tuli.

Laulu 128 järgi tunnustasin ma üht oliivi võrset oma laua ümber. See on ainulaadne viis oma poja või tütre vaatlemiseks. Lapsed on õnnistus ja kui täiskasvanud lapsed naudivad koos oma vanematega aega veeta, on see kahekordne õnnistus. Ajal, mil paljud täiskasvanud lapsed on oma vanematest võõrdunud või neid lahutavad pikad vahemaad, on spontaanne võimalus koos aega veeta tõeline õnnistus. Lapsevanemana naudite oma töö vilja. Sa lõikad kasu aastate eest, mille kulutasid oma laste ellu valades. 

See on üheksas psalm psalmide seeriast, mida tuntakse kui Palvetekonnalauludena. Need olid psalmid, mida palverändurid kasutasid iga-aastasel matkal Jeruusalemma, et tähistada selliseid pidustusi nagu lehtmajade püha või paasapüha. Mõnes mõttes vastavad need iidsed pühad laias laastus meie praegustele pühadele, nagu ülestõusmispühad, tänupühad ja jõulud. Tänapäeval teevad pered sageli pikki rännakuid, et üheskoos tähistada, mis on nende põhi olemuslikud usupühad. Perekondlik koosolek on selliste sündmuste keskne tunnus. Me ei tohiks siis olla üllatunud, et kogu see psalm tõstab esile perekonna ühtsuse õnnistused.

Tuleb märkida, et perekonna õnnistused saavad alguse kuulekusest ja ISSANDA kartusest.

VASTUS

Isa jumal, ma armastan oma perekonda. Olen nii õnnistatud, et mul on lapsi, kes sind armastavad, Issand. Ma palvetan, valva nende üle! Hoia nende süda enda ees hell. Aita neil iga päev sinu häält kuulda. Aamen.

SINU KORD

Kas oled pereliikmetest võõrdunud? Kuidas ehitada silda tagasi armastatute juurde?

Autor: David Kitz