Loe: Psalm 143:1-6
Patukahetsuse palve
1 Taaveti laul.
Issand, kuule mu palvet,
pane tähele mu anumist!
Oma ustavuses vasta mulle,
oma õiguses!
2 Ja ära mine kohtusse
oma sulasega,
sest ükski elav inimene
ei ole õige sinu palge ees!
3 Sest vaenlane jälitab mu hinge,
ta rõhub maha mu elu,
ta paneb mind istuma pimedusse
nagu need, kes on ammugi surnud.
4 Mu vaim nõrkeb mu sees
ja mu süda tunneb jubedust mu rinnus.
5 Ma meenutan muistseid päevi,
ma mõtisklen kõigist su tegudest,
ma mõlgutan meeles su kätetöid.
6 Ma laotan oma käed laiali sinu poole,
mu hing himustab su järele nagu janunev maa.
Sela.
Mõtisklus
Oma parimal päeval vajan Jumala halastust. Oma halvimal päeval on minu vajadus kõrvalise abi ja halastuse järele kõigile nähtav. Tegelikult pole minu vajadus ISSANDA halastuse järele kunagi lõppev. Liiga sageli kutsume Jumalat vaid vajaduste või tajutud raskuste ajal. Tegelikult on meie vajadus Jumala abi ja halastuse järele pidev.
Siin psalmis 143, nagu ta seda nii sageli teeb, hüüab Taavet Jumala halastuse järgi. Paljudes aspektides on Taaveti palve halastuse järele psalmides üsna korduv. Miks see nii on? Kas võib-olla, et ta vajab pidevalt Jumala tuge ja halastust? Järgmisest taotlusest näeme, miks Taavet palub korduvalt Jumala halastust: Ja ära mine kohtusse oma sulasega, sest ükski elav inimene ei ole õige sinu palge ees!
Taavet mõistis, et temas endas pole mingit õilgust. Tegelikkuses on see elu lähtepunkt, mis muudab suhet Jumalaga. Vastupidiselt paljudele kaasaegsetele psühholoogiale ja religioonifilosoofiale pole meil kõik korras. Meil on väärastunud olemus, mis kaldub pattu tegema. See rõõmustab Jumala vastu mässamisest. Püha Paulus kirjeldab seda inimlikku seisundit nende sõnadega. Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. (Roomlastele 7:18).
Prohvet Jesaja kirjeldas seda universaalset inimolukorda nii. Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu. (Jesaja 64: 6).
Kas mul on vaja Jumala halastust? Jah, tuhat korda jah!
Minu vastus:
ISSAND Jumal, mul on vaja sinu õilgust. Minu enda õilgus on määrdunud uhkusega. Tunnistan vabalt oma vajadust Päästja järele. Sa oled minu pidev abi. Mu hing himustab su järele nagu janunev maa. Aamen.
Sinu kord:
Kas oled teadlik oma pidevast vajadusest Jumala halastuse järele? Kas sa hüüad teda?
Autor: David Kitz
