Psalm 10: 12-18
Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal!
Ära unusta viletsaid! Mispärast teotab õel Jumalat?
Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust,
et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks,
sina oled vaeslapse abimees. Murra katki õelate käsivars,
maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant,
Su kõrv paneb neid tähele, et mõista õiglast kohut vaelapsele ja rõhutule,
et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.
MÕTISKLUS
Algusest peale on see alati nii olnud. Elu alguses on isa. Ilma isata pole elu. Mõtle hetkeks nende sõnade üle.
Muidugi, need sõnad kehtivad ka ema kohta. Kuid tänane psalm keskendub isadele. Kui täpsem olla, juhib laulukirjutaja tähelepanu isata isikutele. Ilmselt pole isasid vaja ainult elu alguses; neid on vaja kogu elu.
Meie ühiskonnas on hääli, mis seavad kahtluse alla isade vajaduse. Elu võib ilma nendeta edasi minna. Mõnel juhul on elu ilma nendeta parem. Aga ma väidan, et see pole elu, nagu peaks olema – nagu elu algusest peale kavandati. Meie vanglad on täis isata mehi. Tohutu osa viletsusest, ahastusest ja halvenemisest siin maailmas on põhjustatud isade – meeste, kes ei suuda oma rolli täita – puudumisest.
Hea isa – aktiivne, kaasatud isa – muudab lapse elus maailma. Riigikooli õpetajana nägin selle tõde iga päev. Mõlema soo hea isal on igal sotsiaalsel, majanduslikul ja intellektuaalsel tasandil võrreldamatuid eeliseid. Me vajame isasid. Ma vajan isa – täiuslikku Isa.
Sellepärast saame sellest psalmist lohutust ja julgustust ammutada. ISSAND lubab kaks korda olla isata abistaja ja kaitsja. Jeesus tuli meile tutvustama meie Isa – Isa, kes hoolib.
Vastus: ISSAND, mu isa. Tänan sind hoolimast. Aita mul saada isaks, kes ma pean olema. Aamen.
Sinu kord: kas sinu isa on sinu elus midagi head või halba muutnud? Kas sa oled isa?
