Loe: Psalm 113
Issanda ülevus ja halastus
1 Halleluuja!
Kiitke, Issanda sulased,
kiitke Issanda nime!
2 Issanda nimi olgu tänatud
nüüd ja igavesti!
3 Päikesetõusust loojakuni
olgu kiidetud Issanda nimi!
4 Issand on kõrge üle kõigi rahvaste,
tema auhiilgus on üle taevaste.
5 Kes on nagu Issand, meie Jumal,
kes kõrgel istub,
6 kes alandub vaatama,
mis taevas ja maa peal on,
7 kes tõstab põrmust üles vaevase
ja tuhaasemelt viletsa,
8 pannes tema istuma õilsate kõrvale,
oma rahva õilsate kõrvale,
9 kes paneb sigimatu, kel polnud maja,
elama poegade rõõmsa emana?
Halleluuja!
Mõtisklus
Tänases lugemises on psalmistil teile küsimus ja see on siin: Kes on nagu Issand, meie Jumal, kes kõrgel istub, kes alandub vaatama, mis taevas ja maa peal on?
Kes õieti? Miks peaks ülendatud, troonile tõusnud, langema? Kui ebaväärikas! Kas ISSAND ei tea, et kuningad ja potentaadid ei kummardu ega alandu? Kindlasti ei tee nad selliseid asju avalikult – mitte seal, kus teised neid näevad. Valitsejad valitsevad võimu asukohast. Nad istuvad; nad ei kummarda. Kuid meie Jumal kummardub. Kui tõtt öelda, on see veelgi hullem.
ISSAND määrib oma käed. Tegelikult on Ta oma käsi määrinud algusest peale. Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks (1. Moosese 2:7). Nüüd oli see ebaõnnestunud eksperiment, kui see kunagi oli. Need elavad, hingavad inimtolmukotid ei näidanud üles tänulikkust. Nad eirasid Jumalat esimesel võimalusel ja läbi põlvkondade on inimkond jätkanud seda sõnakuulmatuse ja tänamatuse mustrit.
Nüüd sellest psalmist loeme järgmist: Ta tõstab põrmust üles vaevase ja tuhaasemelt viletsa. Miks peaks Jumal avaldama niisugust kiindumust langenud inimkonna vastu – inimeste vastu, kes sukelduvad üha sügavamale porri? Pole olemas suuremat mõistatust. Meie Jumal leiab pidevalt aardeid prügikastist – inimeste prügist.
Sellegipoolest mõtlen ma pideval, miks keegi nii madalale kummardub. Miks peaks see Üks, kes istub kõrgel troonil, nii madalale kummarduma – piisavalt madalale, et surra kurjategija surma ristil? Miks Issand kummardus mind päästma?
Minu vastus:
Isa Jumal, sinu armastus on üle mõistuse. Tänan Sind, et kummardasid ja kaasasid end minu ellu. Kui ma sirutan sinu poole, Isa Jumal, tõstad sa mind üles. Ma kiidan sind, ISSAND. Aamen.
Sinu kord:
Millal tõstis ISSAND sind selle elu tuhahunnikutest? Mis tunde see sinus tekitas?
Autor: David Kitz
