Loe: Psalm 37:7-11
7 Ole vait Issanda ees ja oota teda;
ära ärritu sellest,
kelle tee õnnestub,
ega mehest,
kes teeb kavalusi!
8 Hoidu meelepahast
ja hülga viha, ära ärritu;
sellest tuleb vaid paha!
9 Sest kurjad hävitatakse;
aga kes Issandat ootavad,
need pärivad maa.
10 Natuke aega, ja õelat ei ole enam;
sa vaatad tema aset, aga teda pole kuskil.
11 Ent alandlikud pärivad maa
ja tunnevad rõõmu suurest rahust.
Mõtisklus
Kui ma mõtlen sellele Psalmi 37 lõigule, torkavad silma kaks mõtet: jääge vaikselt ISSANDA ette ja oodake teda kannatlikult ning ärge muretsege – see viib ainult kurjani.
Minu loomulik kalduvus ei ole oodata ega paigal olla. Ma kipun närvitsema ja muretsema ning seejärel laadin end korraga erinevatesse suundadesse. Usalda mind; raske on korraga eri suundades liikuda. Tagajärjeks on tavaliselt halb enesetekitatud halvatus, mis sageli põhjustab – arvasite ära – uue närvi- ja murehoo. Millal ma õpin? Millal me õpime?
Vaikne olemine ISSANDA ees nõuab harjutamist. See on õpitud reageering, mitte loomulik reaktsioon. Kui ootame Issandat, näitame, et usaldame Teda. Me teame, et Ta ei ole unustanud meid ega probleeme, millega silmitsi seisame. Igas olukorras peab Ta silmas meie parimaid huve, isegi kui me ei mõista oma raskuste põhjuseid, lahendusi ega tagajärgi.
Olles vaikselt ja oodates ISSANDA ees, näitame, et meil pole vastust enestes. Vastus – lahendus – peitub Temas. Kui ootame kannatlikult, näitab Ta meile teed. Ja olles Teda kannatlikult oodanud, võime julgelt edasi liikuda, kui Ta annab meile rohelise tule.
On üsna tõenäoline, et Jeesus pidas oma mäejutluses neid juhiseid silmas just selle psalmi sõnu: „Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada?” (Matteuse 6:25-27).
Me peame elama vaikses enesekindluses. Sellest psalmist loeme tõotust: „Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust.” (s 11). Me võime usaldada Jumalat, kes seisab selle tõotuse taga.
Minu vastus
ISSAND Jumal, aita mul täna Sind usaldada. Anna mulle rahulik süda, et saaksin sind kannatlikult oodata ka siis, kui elutormid laskuvad. Ma palvetan Jeesuse nimel. Aamen.
Sinu kord
Kas sa kipud närvitsema? Kas vaikne palve on endiselt sinu mure?
Autor: David Kitz
