Ps 21:9-14
Sinu käsi leiab kõik
su vaenlased,
su parem käsi leiab
su vihkajad.
Sa paned nad otsekui põlevasse ahju,
kui sa oma palet näitad;
Issand neelab nad ära oma vihas,
ja tuli sööb nad ära.
Nende järeltuleva soo sa hävitad ära maa pealt
ja nende seemne inimlaste seast.
Sest nemad püüdsid sulle kurja teha;
nad sepitsesid kavalat nõu su vastu,
aga nad ei suutnud midagi teha.
Sest sina sunnid nad selga pöörama,
oma vibudega sihid sa neile näkku.
Tõuse kõrgele, Issand, oma võimuses:
me tahame laulda ja ülistada sinu vägevust!
MÕTISKLUS
Mul on üks ülestunnistus. Minu ajaveebi üldpealkiri on Ma armastan Laulude raamatut! Kuid on psalme, mille puhul kiindumus on väga nõrk. See on nii selle psalmi osa puhul. Minu patsifistlik pool tunneb end väga ebamugavalt kogu selle jutuga, et Jumala viha põleb kui kuluv tuli. Minu arutluskäik on umbes selline: kui Jumal saab teiste peale vihaseks, võin mina olla järgmine, kes rösterisse kukub.
Selles psalmis maalib Taavet ISSANDA kui sõdalase portree. Ma pole nii kindel, kas ma tahan ISSANDAT näha hirmuäratava sõdalasena. Ma eelistan näha Teda kui õrna karjast – Hea Karjast – mitte kui kättemaksu Jumalat, kes tulistab nooli oma vaenlaste pihta. Aga kui mul on oma tahtmine – kui ma näen Teda vaid tasase karjatajana –, kas mul on ISSANDAst õige pilt? Kas ma olen pime Tema iseloomu olulise poole suhtes? Kas Ta on ühtaegu sõdalane ja karjane?
Ma võin olla süüdi selles, et olen kujundanud Jumalat oma pildi järgi – selle sarnasuse järgi, mida ma eelistan. Kuid jumal, mille ma loon, ei ole tõeline Jumal. Tõeline Jumal on alati suurem, vingem, hirmuäratavam ja armastavam, kui ma arvata oskan. Kui me püüame kirjeldada Jumalat, jäävad sõnad leheküljel puudu – alati on liiga vähe.
Mis puutub sellesse maailma, siis selles elavad kurjad inimesed. Mõned neist on kohutavalt kurjad koletised inimese nahas. Teised on Jumala halastusest täidetud lahkusega. Jumala armu mõõt ulatub isegi nendeni, kes Teda ei tunne. Kui Jumal keelduks kurjategijate üle kohut mõistmast, kas ta oleks siis ikkagi hea Jumal? Kui see maailm oleks täiuslik, kas me ikka igatseksime taeva järele?
Kes ma olen, et mõista Jumala üle kohut? Kes olen mina, et leida vigu oma Loojas ja Tema teedes? Siit järeldus: Sõida edasi võitluses kurjuse vastu, sõdalane. Hoia mind oma käte vahel, hea karjane.
Vastus: Taevane Isa, ma tunnistan, et mul on sinust puudulik pilt. Ma ei suuda kunagi haarata ega mõista sinu täiust. Ma kummardan sinu ees, Kõigeväeline ISSAND. Ma kummardan alandlikult sind, suurepärast ja täiuslikku, MINA OLEN. Aamen.
Sinu kord: Kas sinu pilt Jumalast on aja jooksul muutunud? Kas see on muutunud piibellikult täpsemaks?