Psalm 106:6-15
Me oleme pattu teinud nagu meie esiisad,
me oleme teinud paha ja olnud õelad.
Meie esiisad Egiptuses ei saanud õieti aru su imetegudest
ega pidanud meeles su suurt heldust,
vaid tõrkusid su vastu mere ääres, Kõrkjamere ääres.
Aga tema päästis nad oma nime pärast,
et ilmutada oma vägevust.
Ta sõitles Kõrkjamerd ja see sai kuivaks,
ja ta talutas nad ürgvetest läbi otsekui kõrbet mööda.
Nõnda ta päästis nad vihamehe käest
ja lunastas nad vaenlaste käest.
Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki.
Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.
Kuid varsti nad unustasid tema teod
ega jäänud ootama tema nõuandmist.
Suur himu süttis neil kõrbes ja nad kiusasid Jumalat tühjal maal.
Siis andis tema neile, mida nad palusid,
aga läkitas tõve nende sekka.
MÕTISKLUS
Psalm 106 algab sellega, et laulukirjutaja palub Jumala soosingut. Ta ihkab kuuluda õnnistatute hulka, kes on päästetud ja loetud ISSANDA valituteks. Kuid tänases lugemises avastasime kohutava tõe. Jumala rahva seas on levinud patune käitumine; seepärast teeb laulukirjutaja selle ülestunnistuse. Oleme pattu teinud, nii nagu esiisadki; oleme teinud valesti ja käitunud õelalt.
Selle psalmi edenedes, laulukirjutaja kategoriseerib üleastumiste kasvavat nimekirja. Kuid see, mis paneb selle allapoole liikumise liikuma, on unustamine. Laulukirjutaja hädaldab, nad ei mäletanud sinu paljusid lahkusi ja nad mässasid mere, Kõrkjamere ääres. Hiljem kommenteerib ta: Kuid varsti nad unustasid tema teod ega jäänud ootama tema nõuandmist.
Tavaliselt ei pea me unustamist patuks. Kuid on olemas selline tahtlik unustamine. Me mäletame neid asju, mida peame oluliseks. Me unustame tühise – need asjad, mida peame vähetähtsaks. Iisraeli lunastatud inimesed kogesid Jumala imetöötavat jõudu, kuid siiski suhtusid nad sellesse sündmustesse nii, nagu oleks nendel vähe tähtsust. Neil ei õnnestunud aru saada nende sündmuste esmatähtsast tähendusest ning tulemuseks nad nurisesid ja olid sõnakuulmatud. Kas me mõistame Jumala suhtluse tähtsust meiega? Suur Looja pöördub meie poole. Selles pole midagi tähtsusetut. See on oluline meile selles elus.
Vastus: Isa Jumal, ma tahan kalliks pidada neid kogemusi, mis mul on Sinuga. Igaüks neist on märkimisväärne, kui juhatad mind oma teel. Aita mul olla tähelepanelik Sinu häälele, Sinu sõnale ja Sinu vaimule. Aamen.
Sinu kord: kas oled olnud süüdi unustades need ajad, kui Jumal on sinuga rääkinud?
