14 : 1 Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Meeletu ütleb oma südames: „Jumalat ei ole!” Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb.
2 Issand vaatab taevast inimlaste peale, et näha, kas on mõistlikku,kedagi, kes otsib Jumalat.
3 Kõik nad on taganenud,üheskoos on nad läinud raisku; ei ole kedagi, kes head teeb,mitte ühtainustki.
4
Kas seda siis ei mõista need, kes teevad nurjatust, kes söövad mu rahvast, nagu süüakse leiba? Issanda poole nad ei hüüa.
5 Seal valdab neid hirm, sest Jumal on õigete sugupõlve seas.
6 Viletsa nõu te saadate häbisse, aga Issand on ta varjupaik.
7
Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist!Kui Issand oma rahva vangipõlve pöörab, siis hakkab Jaakob ilutsema,Iisrael saab rõõmsaks.
MÕTISKLUS
Ateism ei ole ainult tänapäevane nähtus. Kolm tuhat aastat tagasi, Taaveti ajal, eksisteeris inimesi, kes ütlesid oma südames: “Jumalat pole.” Ateismil on pikk ja juhm sugupuu. Ma ütlen juhm, sest nagu Taavet tähele paneb, ütleb loll: “Jumalat pole olemas.”
Minu piiblis, selle peatüki lehel, on joonealune märkus, mis selgitab, et selles psalmis lolliks tõlgitud sõna tähistab kedagi, kes on moraalselt puudulik. Taavet kirjeldab seda moraalset puudujääki. Ta kasutab sõnu rikutud ja labane. Seal on headuse täielik puudumine. Kuid see pole ainult Taaveti süüdistus mõne eksitava ateisti suhtes; see on Issanda arvamus kogu inimkonna kohta. Kõik on ära pöördunud, kõik on rikutud; pole kedagi, kes teeb head, mitte ühtegi!. Uues Testamendis Roomlaste Kirjas, tsiteerib apostel Paulus seda psalmi, kui ta kirjeldab inimkonna taandumist.
Kas eksiteerib seos uskmatuse ja inimhinge patuse seisundi vahel? Kas patt kasvatab uskmatust? Selle kohta on piisavalt piibellikke ja anekdootlikke tõendeid. Kui Aadam ja Eeva pattu tegid, muutusid nad Jumala otsijatest Jumala eest peitjateks. Lisada veel ainult natuke pattu ja on vaid lühike samm enda peitmisest Jumala salgamiseni.
Me eitame Jumala olemasolu, et vältida vastutust oma patu eest. Rumalana me arvame, kuna me ei näe Jumalat, Ta ei näe meid ega meie väärtegu. Kas ei oleks parem hoopis teeselda, et Jumalat polegi olemas? Siis on meil vabadus pattu teha nii palju kui me soovime, kartmata Jumala kohtuotsust. See kõlab minu jaoks moraalselt puuduliku arutluskäiguna. Loll lollitab ainult iseennast.
MINU VASTUS:
Isa, ma tahan sind alati otsida, eriti kui pattu teen. Just siis vajan Sind kõige rohkem. Sul on rohi mis mind ravib – Jeesuse veri. Sa andestad mulle ja puhastad mind. Aamen.
SINU KORD:
Kas patune käitumine mõjutab või rikub sinu usku? Kuidas patt hävitab meie meeli?
