Loe Psalm 16
Inimese meeldiv pärisosa
Taaveti mõistulaul. Kaitse mind, Jumal, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!
Ma ütlesin Issandale: “Sina oled mu Issand, ei mul ole head ilma sinuta.”
Ja pühade kohta maa peal ma ütlesin: “Nemad on need aulised, kellest mul on väga hea meel.”
Palju piina saab neile, kes ruttavad teise jumala järele; ma ei taha valada nende vereohvreid ega võtta nende nimesid oma huultele.
Issand on mu põllu- ja mu karikaosa; sina hoiad alles, mis ma liisu teel olen saanud.
Mõõdunöörid on mulle langenud meeldivate paikade peale, ka on pärisosa ilus mu meelest.
Ma tänan Issandat, kes mulle on nõu andnud; isegi öösiti manitsevad mind mu neerud.
Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool.
Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada.
Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist.
Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees,
meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.
MÕTISKLUS
Kõik Uue Testamendi suured tõed on juurdunud psalmides seemnekujul. Kuueteistkümnes psalm illustreerib seda vähetuntud tõsiasja suurepäraselt. Selle psalmi alguses kuulutab Taavet: “Sina oled mu Issand, ei mul ole head ilma sinuta.”
Paulus kirjutab oma kirjas roomlastele: “Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda” (Roomlastele 7:18). Tema sõnad on jämedalt ümbersõnastatud Taaveti ava mõtetest Psalmis 16. Kogu Rooma kirja seitsmes peatükk peegeldab meie suurt vajadust oma Jumala ja Päästja järele. Ilma Jeesuseta pole lunastust ega lootust võita patu üle. Kuid Paulusega võime rõõmsalt järeldada, “Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!” (Roomlastele 7:25)
Leiame,et oleme Taaveti sõnadega täiesti nõus: ”Issand on mu põllu- ja mu karikaosa; sina hoiad alles, mis ma liisu teel olen saanud.” Meie Päästja on meie portsjon ja karikas – meie toit ja jook. Tema üksi on meie päästekarikas. Kui me ei söö ega joo Temast, siis me sureme. Taavet väljendab kõnekalt oma osadust ISSANDAGA; Taavet sõi ja jõi ISSANDAS ja nii peame ka meie tegema. Seemnekujul mõistis Taavet Uue Testamendi osaduse kontseptsiooni.
Jeesus kordas Taaveti mõtteid, kui ta ütles: “Jeesus ütles neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval (Johannese 6:53-54).
VASTUS
Taevane Isa, ma tahan elada oma elu pidevas osaduses sinuga. Ma tahan elada sinu lähedal ning süüa ja juua sinust, Issand Jeesus. Ma tean, et peale sinu pole mul midagi head. Sa oled minu põlluosa ja karikas. Ma annan sulle tänu. Aamen!
SINU KORD
Kuidas sa täna sööd ja jood Jumalas? Kuidas see kontseptsioon reaalsuseks saab?
Autor: David Kitz