Loe Psalm 103
(salmid 1-6)
Jumala heategude ülistus
Taaveti laul.
Kiida, mu hing, Issandat,
ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime!
Kiida, mu hing, Issandat,
ja ära unusta ainsatki tema heategu!
Tema annab andeks kõik su ülekohtu,
tema parandab kõik su tõved.
Tema lunastab su elu hukatusest
ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga.
Tema täidab su suu heaga,
et su iga saab uueks nagu kotkal.
Issand teeb õigust ja mõistab õiglast kohut
kõigile, kellele liiga tehakse.
MÕTISKLUS
Psalm 103 algab sellega, et Taavet kutsub oma hinge kiitma ISSANDAT. Paljud peavad kiitust ja ülistust katartiliseks vastuseks Jumala headusele. Meiega juhtub midagi head. Ootamatult saame postiga tuhande dollari tšeki. Loomulikult on meie vastus kiitus Jumalale.
Paljude inimeste jaoks ei lähe Jumala kiitus sellest loomulikust, katartilisest levelist kaugemale. Kui Jumal ei õnnista, siis kiitust ei tule. Meie kiitus ISSANDA ees sõltub meie olukorrast. Kuid Taavetiga see nii ei olnud. Tema kiitus ulatus üle lihtsa katarsise. Ta õpetas oma hinge kiitma ISSANDAT igas olukorras. Tõeline piibellik kiitus ja ülistus on lõppude lõpuks vaimne harjutus, distsipliin, milles kasvame, täpselt nii, nagu kasvame palve distsipliinis.
ISSAND, meie kiituse objekt, ei muutu meie oludega. Ta on igavesti seesama. Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti (Heebrealastele 13:8). Ta on püsiv, seega peaks meie kiitus ja ülistus Temale olema püsiv, ilmast, maailma sündmustest, aktsiaturu kallinemisest, meie tujude muutumisest ja isiklikust olukorrast mõjutamata.
Muidugi püsivus kiituses on miski, millele loomulik inimene lihtsalt vastu mässab. Meie maailm peab olema õige, et saaksime Jumalat kiita, nii me arvame. Selle loogika ainus probleem on see, et maailm pole pärast langemist olnud kunagi õige. Surm, haigused, sõda ja viletsus on alla sadanud Aadama laste peale, kuna tahtlik sõnakuulmatus Jumala vastu juurdus meie seas. See on üks ilmateade kogu inimkonnale, mis ei muutu- enne, kui Kristus tagasi tuleb.
Kui ootame täiuslikku maailma enne, kui tõstame oma hääle kiituseks Jumalale, siis me ei kiida Teda kunagi. Tegelikult, kui meie pilk on suunatud maailmale või iseendale, on alati põhjust hoiduda kiitusest. Aga siis on kogu kiituse ja ülistuse eesmärk meie silmad üles tõsta. Me peame hädasti pilgu eemaldama endast ja maailmast ja panema need Jumala, oma Looja peale.
VASTUS:
Isa, Jumal, ma tõesti tahan õppida Sind kiitma igas olukorras. Sa oled alati hea, armastav ja kiitust väärt. Koos Taavetiga ma kuulutan:” Kiida, mu hing, ISSANDAT!” Aamen.
SINU KORD:
Kas oled õppinud Jumalat kiitma ka rasketel aegadel? Miks on see sinu jaoks praegu õige vastus?
Autor: David Kitz
