Psalm 57:1-6
Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
MÕTISKLUS
Kas sul on kunagi olnud selliseid hommikuid, kus soovid lihtsalt teki üle pea tõmmata ja maailma eest peitu pugeda? Taavetil oli üks neist päevadest, kui ta koostas Psalmi 57. Aga Taaveti puhul, ta ei püüdnud lihtsalt näägutavat ülemust vältida. Tema ülemus kuningas Saul jahtis Taavetit, et ta tappa. Taaveti abipalves võis olla innukust. “Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!”
Fraas “tiibade varjus” meenutab mulle lapsepõlvest pähe söövitatud lugu. Minu koer Champ armastas absoluutselt kõiki vastsündinud olendeid talus. Temast sai koheselt vastsündinu kaitsja. Üldiselt läks see väga hästi ja me hindasime tema hõljuvat kiindumust. Kõik oli hästi, kuni ühel päeval tõi meie lemmikkana meie tagaaeda oma äsja koorunud tibud.
Champ oli neid pisikesi kohevaid palle nähes vaimustuses. Ta tervitas neid haukudes ja liputas jõuliselt saba, et neid uusi tulijaid tervitada. Kanaema sai tema kavatsustest valesti aru. Ta kogus oma tibud kiiruga oma tiibade alla, et kaitsta neid selle metsalise eest. Champ oli nördinud. Kindlasti oli see kana need kaitsetud tibud alla neelanud. Champ hakkas kanaema peale ägedalt haukuma, püüdes teda pesakonnast eemale saada. Kana tõmbas lihtsalt tiivad ümber tibude pingule. Seda nähes, naerdes kutsusime ära oma heade kavatsustega, kuid eksinud koera.
Meie Taevane Isa on meie tark ja heade kavatsustega kaitsja. Kas me keeldume Tema abist? Oleme Tema tiibade varjus igavesti turvaliselt. Lase Tal tõmmata sind enda lähedale.
VASTUS
ISSSAND Jumal, sa oled mu kaitsja. Aita mul iga päev siny armastust ja kaitset hinnata. Kui selle maailma julmus mind ründab, leian peavarju sinu tiibade all. Aamen.
SINU KORD
Kas me mõnikord eemaldume oma turvalisest kohast Jumala südame lähedal? Kuidas sa täna saad Temaga lähedasemaks?
Autor: David Kitz
