Ps 31:7-9
Ma vihkan neid,
kes enesele peavad tühje ebajumalaid,
ja loodan Issanda peale.
Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest,
et sa oled vaadanud mu viletsuse peale
ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
Sa ei andnud mind vaenlaste kätte,
vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
MÕTISKLUS
Taavetil puudus selgelt poliitilise korrektsuse tunne. Selle psalmi osa algusrea tekitab minus tahtmise tagasi tõmbuda. Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid. Milline sütitav märkus! Vihal ei ole kohta meie kristliku usu väljenduses. Kas Taavet ei teadnud, et me vihkame pattu, aga armastame patustajat? Võib-olla peaksime Taaveti saatma tundlikkustreeningu kursusele.
Kuidagi piibellik Taavet pääses sellise väitega ja siin on see kirja pandud Pühakirja lehekülgedele, et kõik saaksid lugeda. Vihkamine on vähem kui soovitav emotsioon. Kuid kas see on teatud juhtudel õigustatud? Minu kristlik armastus vägistajate mõrvamise vastu muutub kohati väga nõrgaks ja ma räägin eemalt. Kui mu elu mõjutaks otseselt ebajumalakummardaja, mõrvar vägistaja, pole ma kindel, kuidas ma reageeriksin. Kristusekeskne andestamine on õige vastus, kuid kõhedust tekitav vihkamine võib ellu ärgata. Minu võime andestada rasketes olukordades on testimata. Ma ei julge oma teoreetilise andestamisvõimega kiidelda.
Taaveti avasõna teine osa on ülioluline. Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
Ainult usaldus ISSANDA vastu võib murda patu ja vihkamise sandistavast orjusest. Kättemaks kuulub ISSANDALE, mitte kihavale südamele, keda piinab ja mõnitab viha. Ilmalik autor Malcolm Gladwell uurib andestuse erakordset jõudu oma viimases raamatus “Taavet ja Koljat“. Gladwelli mõtted ja selle teemalised uurimused pakuvad põhjalikku lugemist. Ta järeldab, et andestusel on jõud maailma tagurpidi pöörata. See on jõud, mille leiame evangeeliumist. Selle asemel, et sattuda hävitava vihkamise lõksu, on meil Kristuse väe kaudu võime astuda andestuse vabadusse.
Armulise Püha Vaimu kaudu on meil võime valida armastuse vihkamise asemel. Taaveti ülestunnistus võib sel juhul saada meie omaks: „Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.“
Kui valime armastuse vihkamise asemel, andestuse kättemaksu asemel, usaldame Jumalat oma võimete asemel, alistame Saatana, meie hinge tõelise vaenlase. Siis vabastab ISSAND meid avaras kohas. Taavetiga võime kuulutada: “Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.“
Vastus: Issand Jumal, tänan sind andestuse eest. Aita mul seda iga päev harjutada. Anna mulle andestav vaim nagu sinu Poeg Jeesus, kes andestas neile, kes ta risti lõid (Lk 23:34). Aamen.
Sinu kord: Kas on keegi, kellele sa pead andestama? Tee seda täna.
